Kuidas me õega Ajujahil käisime: salvestus ETV-s

Foto: Delfi, Rauno Volmar

Foto: Delfi, Rauno Volmar

Reedel, 29. novemberil oli tähtis päev. Kõik meeskonnad olid kutsutud ETV-sse, kus toimus äriideede esitlus žüriile. 30 meeskonda oli jaotatud kolmeks grupiks. Meile naeratas õnn ja saime olla esimeses grupis. See tähendas, et hommikul kell 9 pidime olema telemajas.
Mõnus sumin ja ka ärevus valitses meeskondade seas. Kes istus, kes seisis, kes jutustas, kes kordas oma esitlust. Ajujahi poolt oli meeskondadele nii joogipoolist kui näksimist.

Pärast kogunemist külastasime koos telemeestega stuudiot. Seal räägiti, kuidas kogu see protsess käib, kuhu peab astuma ja kuhu vaatama. Põrandal oli valge plaat, mille keskel väike ruut. Kui esinejaid oli üks, siis pidi astuma ruudu peale, kui kaks siis ruut pidi jääma nende vahele. Lisaks küsis telemees iga meeskonna käest, kas vajatakse lisaatribuutikat nagu näiteks lauda või pabertahvlit, uuriti ka, milline meeskond jagab žüriile oma toote prototüüpe vaatamiseks – kõige selle järgi pandi paika valgustus.

Peale stuudiokülastust, oli igale meeskonnale kindlaksmääratud personaalne aeg grimeerija ja juuksuri juures. Ning siis oligi aeg astuda, väikese hingevärinaga, žürii ette. Enne seda kinnitati meile kummalegi väikesed mikrofonid külge. Evega oli raskusi, mikrofoni karpi polnud kuhugi kinnitada – ei taskuid, ei vööd, lõpuks pani telemees selle Evele selja taha juuste alla kleidikaeluse külge. Seejärel astusime tasakesi, et mitte juhtmete otsa komistada, stuudiosse. Žürii istus oma pehmete toolidega poodiumil prožektorivalguse all. Eelmine meeskond vastas küsimustele, meie ootasime vaikselt oma järge.

Foto: Delfi, Martin Dremljuga

Foto: Delfi, Martin Dremljuga

Ja siis oligi meie kord! Astusime ilusti valge plaadi peale, seisatasime, naeratasime žüriile ja … vaikisime. Kõigepealt timmiti valgus meie järgi paika, siis astusime tagasi pimedusse ning peale operaatori kõlavat lauset: “Tähelepanu, vaikust! Läks!” astusime uuesti žürii ette. Esinemisaega 3 minutit, küsimustele vastamiseks 5 minutit… ja läbi see oligi! Uhh, milline pingelangus.
Aga ei olnud veel kõik – peale stuudiost väljumist püüdis keegi meid veel kaamera ja mikrofoniga kinni, et küsida: “Kuidas läks?!” Siis jooksis minul juhe kokku, aga Eve õnneks vastas ilusti kõikidele küsimustele või vähemalt nii mulle tundus.

Tulemusi ei pidanud kaua ootama. Juba samal päeval kell 17.00 tuli taas olla telemajas ning samas järjekorras, kui oli toimunud esinemine, astusid kõik meeskonnad taas valge plaadi peale ning said teada oma tulemuse. “Teiega me jaanuaris ei kohtu,” kõlas lause meile.
Olgu, aitäh! Me ei ole üldse kurvad. Me saime just seda, mida Ajujahi konkursile otsima läksime – koolitusi, kohtumist uute ja vajalike inimestega, kiirendi oma ideele ning fun`i. Oli tõesti väga lahe kogemus ja ma soovitan seda kõigile, kes vähegi kahtlevad, kas või miks.

Pärast väsitavat päeva oli Ajujaht korraldanud lõpupeo kõigile 40 meeskonnale, mitte ainult neile, kes žüriile esinesid. See oli neist armas. Ja armas oli ka see, kuidas paljud meeskonnad meile toetust avaldasid ja meie idee teostumist ootama jäävad.

Foto: Delfi, Martin Dremljuga

Foto: Delfi, Martin Dremljuga

Ja see saab tulema. FeelColors tuleb oma toodetega turule juba märtsis, kui teles hakkab jooksma ka Ajujahi saade. Küll on seekord vahva seda jälgida, sest me ju teame neid inimesi, tunneme nende ideid, oleme näinud neid arenemas ja hoiame pöialt oma lemmikutele!

Aitäh Ajujahi korraldajatele! Aitäh iseendale! Aitäh universumile, kes selle kõik võimalikuks tegi!